Põrgukoerad röövivad inimesi!

3./3. Põrgukoerad

Autor: Keith Laumer 

Tõlkija: Eha Org

Kirjastus: Estonian Graphic Center 1992

213lk./ 672lk.

Ulmekirjanduse väljakutse 2026 jaanuar: Sci-Fi maailm

2025. aastal soovitas seda raamatut Kadri Kaasik. 
Siin ei ole pikka sissejuhatust ega ilukõnelisi kirjeldusi. Lugu algab kiiresti ja liigub hoogsalt edasi. Tegemist on sõjateemalise teadusulmega. Tanki varjust ilmuv olend on pilt, mis jääb meelde. Nii tegelasele kui lugejale. See ei ole pelgalt koletis, vaid märk sellest, et inimene ei ole selles loos enam kõige ohtlikum olend. Midagi on nihkes ja see nihestatus läbib kogu raamatut. Kes on kes ja mis on kellegi eesmärgiks. Raamatu keskne idee on lihtne ja samas painajalik. Tulnukad röövivad Maalt sõdalasi, et kasutada nende ajusid hiiglaslike sõjamasinate juhtimiseks. Inimene muutub osaks relvast, mitte enam otsustajaks vaid ainult käsutäitjaks, massiks kusagil kaugel sõjaväljal. Tänapäeval seostub see mõte kohe tehisintellekti ja autonoomsete relvadega, kuid kirjutamise ajal ei olnud see teema veel tavapärane. See raamat on selgelt militaristlik ja sõjakas. Siin ei arutleta pikalt tunnete ega moraali üle. Fookus on tegevusel, ellujäämisel ja aru saamisel toimuvast. Samas ei ole see tuim tulistamine, peksmine, tapmine, põgenemine. Küsimus kes ja miks ja kuidas on pidevalt taustal olemas. Kui palju inimesest jääb alles, kui tema mõistus on rakendatud monstrumsõjamasinaks olemisse. Stiil on kiire ja konkreetne. Autor kirjutab ladusalt ning ilma liigsete kõrvalepõigeteta. Lugu liigub edasi kindla sammuga ja hoiab pinget lõpuni. Kuigi lõpp muutus minu jaoks igavamaks kui esimesed kaks kolmandikku. Aga võib olla oli probleem ka selles, et enda peas kujutasin asjade käiku veidi teises suunas ette, kui kirjaniku pööre oli ning seetõttu tekkis lugemisel vastuolu. Teadusulme pole küll just minu lemmikosa ulmest, ma pigem ikka fantaasia poole kaldu, aga see raamat täitsa sobis ja ehk leian neid veel eelmise aasta soovituste seast. 

Rotid basseinis!

2./2. Mõrva õppetund

Sari: Cherringhami mõistatused #13 
Autorid: Matthew Costello ja Neil Richards
Tõlkija: Leena Suits
Kirjastus: Eesti Raamat, Krimiraamat 2025

124lk./ 459lk.

 

Lugemise väljakutse 2026:  37. Raamat, mille tegevus toimub haridusasutuses

 

Cherringhami lähedal asub eliit tütarlastekool. Rikkurite kool. Kõik peaks ju ilus olema, aga Jack ja Sarah kutsutakse kooli, et nad uuriksid viimasel ajal toimuvaid sündmusi. Algselt paistavad need kui mõne tüdruku vembud, kuid siis saab üks õpetaja surma. Jackil ja Sarahil tuleb hakata sügavamale oma uurimisega kaevama, mille käigus tuleb välja nii mõnigi hämar saladus ja kõik pole sugugi nii roosiline kui esialgne pilt tundus. 

Väga kiire ja lihtne lugemine, aga kuidagi pealiskaudseks jäi mulle see kõik. Kui alguses tundus, et äkki tuleb üks sarja kobedamid osi, siis lõpp vajus alla keskmise minu jaoks. Aga ikkagi mulle meeldib seda sarja lugeda kergeks ja kiireks lõõgastuseks. Ja vaid 36 osa ju jäänud tõlkida ja lugeda :).  

Ulmekirjandus 2025 kokkuvõte

 

Aeg võtta kokku eelmise aasta väljakutse.

Loetud sai siis 60 raamatut, neist 17 teemadesse ja 43 soovituste järgi. Ei vaadanud soovitajat, vaid raamatud olid eraldi nimekirjas ja valisin, mis olid kodus olemas või mille sain kergesti kätte. Ja eks läksid käiku pigem õhemad kui paksemad raamatud. Seega jäi kahjuks mõni soovitaja välja ja mõne teise soovitusi lugesin rohkem. Kahe soovitaja puhul sai loetud terve triloogia, mitte ainult esimene osa. Ka on ootel nii mõnigi teine jne osa sarjast, mille esimese osa olen kas varem lugenud või lugesin nüüd soovituse alusel. Selle aasta ulme lugemise väljakutse otsustasin ühendada eelmisega ning kui vähegi võimalik, siis lugeda just neid raamatuid, mis olid eelmise aasta soovitajate poolt nimekirjas. 

Eelmise aasta parimad ulmeraamatud olid "Needuste allee" Roger Zelazny ja "Andja" Lois Lowry.

Võõrkeelseid soovitati 19 ja kuna ma ei loe üheski teises keeles peale eesti keele, siis need jäid automaatselt välja. Varasemalt olin lugenud 68 soovitatud raamatut, need siis jäid ka välja. Lugesin 43 ja veel lugeda jääb 126 - seal on küll mitmed raamatud topelt, sest kahjuks soovitajad ei arvestanud eelnevate soovitustega ja muudkui soovitasid samu raamatut, pluss mõned, mille teised jne osad on veel lugemise ootel, seega päris täpselt seda arvu võtta ei saa. 

Aga siin siis kokkuvõte soovitajate kaupa:  

kes soovitab	varem loetud	2025 loetud	veel lugeda
Aet Ajee	7	1	4
Age Lahemaa	5	1	6
Aimi Tedresalu	2	3	7
Angelsina Est	2	1	2
Berit Sootak	6	0	4
Eili Einama	6	1	5
Eleri Romantšuk	4	3	5
Kadri Kaasik	1	0	11
Kaia Metsaalt	4	5	3
Kersti Küpar	3	0	9
Kitty Mamers	2	3	5
Kristina Uluots	3	1	7
Lauri Lukas	1	3	8
Lissel Lunden	2	4	6
Malle Aasmaa	5	3	2
Marlin Pärn	1	3	10
Piret Piirisaar	2	7	5
Reelika Raimet	3	2	7
Tiina Liinak	3	1	3
Tilda Word	3	1	8
Vilja Vister	3	0	9
	68	43	126

 

 

Kuidas kindlustada pesioniajaks rikkus

1./1. Pensioniplaan

Autor:  Sue Hincenbergs

Tõlkija: Kaire Puumets- Sõber

Kirjastus: Suur Puu 2025

335lk./335lk.

Lugemise väljakutse grupp 10 - 2025 november - vanad inimesed

Eelmisest aastast jäi 11 võlga väljakutsetesse, mida planeerisin täielikult täita (suur, Väljakutse grupp 10, Eesti Raamat 500 ja Ulme). Väljakutse grupp 10 saab selle raamatuga nüüd täidetud, jääb siis veel viimane pingutus suure väljakutsega. Ehk on tuttuusi väljakutsetesse mittesobivaid ahvatlusi vähem, nii, et on võimalus ka vanemaid raamatuid lugemisse võtta. 

Selle raamatu teemasse sobitumine on tegelikult nii ja naa. Vanus on selline suhteline asi. Kui küsida nii alla kolmekümneselt, siis ta väidaks kindlasti, et tegemist oli siin loos vanade inimestega. Aga kui ma nüüd vaatan, et tegelased olid nii umbes viis aastat minust vanema ja ma ennast ei taha kuidagi veel vanaks inimeseks nimetada, aga see punkt oli vaja täita ja üle 60-seid peetakse meil ju enamasti siiski vanemaealisteks inimesteks. Seega läheb siia punkti alla, pole miskit parata. 

See raamat oli hoopis midagi muud, kui algselt arvasin. Raamatu lugu ei ole filosoofiline pensioni- või sotsiaalteaduslik teos, vaid musta huumori ja krimi elemendiga ilukirjanduslik romaan, kus peategelasteks on kolm sõbrannat, kes plaanivad oma abikaasad likvideerida, et saada nende elukindlustusraha ja realiseerida unistus ideaalsetest kuldsetest aastatest. Nende abikaasad on aga samal ajal ise välja mõelnud salajase plaani, mis omakorda satub kokku nende naiste kavatsustega ja olukord kisub üha keerulisemaks. Segu mustast huumorist, krimist ja sotsiaalsest satiirist, mis räägib sellest, kuidas ootused kuldsele pensionieale võivad viia ootamatult tumedate otsusteni. Pensioniplaan ei tähenda ainult rahalist kindlust, vaid on sümbol vabadusest ja tüdimusest pikkadest abieludest. Tegelased ei ole must-valged. Nende motiivid on nii absurdsed kui ka kohati kummaliselt äratuntavad ajast kui esmane kirg kaob ja elu vallutab rutiin, kui kaovad väikesed tähelepanu avaldused ja pisiasjad hakkavad järjest enam ärritama. Kui selleasemel, et asjad selgeks rääkida, üritatakse teise eest raskusi hoopis varjata, kui peetakse paljut iseenesestmõistetavaks ja pigem arvatakse, mida teine arvab, kui et talt küsida ja uurida. Kui pikkadest vestlustest saavad vaid mõnelauselised konkreetsed elusituatsioonide teavitused. See raamat ei anna lihtsaid vastuseid ega moraalseid õpetussõnu. Ta kajastab pigem inimloomuse kompromisse ja absurdsusi olukorras, kus traditsioonilised arusaamad vanemaealisusest, turvalisest tulevikust ja suhete dünaamikast lagunevad oma ootamatutes suundades. See on huumoriga läbi põimitud jutustus, mis sunnib mõtlema nii rahalise kindluse tähtsusest meestele ja naistele kui ka sellest, millised kompromisse inimesed on valmis tegema, et oma unistuste eest seista, isegi kui vahendid nende unistuste täitumiseks võivad olla moraalselt küsitavad. Ja mis on ikka tegelikult elus oluline, mida ei märka igapäevaelu pealispinna all kui ollakse juba aastakümneid koos elatud. Ja naisena meeldis mulle muidugi enim raamatu viimane lause: "Mu naisel oli õigus.". 

Kohati mulle tundus see raamat olema ikka väga üle vindi keeratud, absurdne. Samas oli selles raamatus ikka omajagu elutõdesid sees. Kohati pani see raamat ohkama, kohati oleks tahtnud kellelegi virutada, samas järgmine hetk jälle naersid ja nautisid. Pigem see on selline raamat, mida lugedes tunnetad ühtemoodi ja peale lugemist hakkab neid mõtteid ja kihte sealt veel välja imbuma. Igatahes sellist pensioniplaani endale küll ei kavanda ja ei soovita teistele ka, aga lugeda võib, kui sellist absurdema huumoriga raamatuid lugeda armastad. 
 

2025 kokkuvõte

Raamatuid: 195 (116 raamatut vähem kui eelmine aasta) 

Kõige vähem märts ja aprill 6 raamatut, enim juuni 30. 

Lehekülgi: 46342 (ainult 7113 lk vähem kui eelmisel aastal)

Kõige vähem märts 1534, enim juuni 7099. Tegelikult lugesin jaanuar kuni mai väga palju rohkem, aga mitte raamatuid - oma magistritööd ja teisi teaduslikke artikleid. 
 
Keskmiselt lehekülgi päevas: 125 (21 lk vähem kui eelmisel aastal)
Keskmiselt lehekülgi raamatus: 238 (keskmiselt 66 lk paksemad kui eelmisel aastal)
 
Kõige õhem raamat: 32
Kõige paksem raamat: 560
 
Lugemise väljakutse 2025 teemasid loetud: 46 (järgmisse aastasse jäi veel 9 lugeda)
Lugemise väljakutse 2024 teemasid loetud: 6 (järgmisse aastasse jäi veel 1 lugeda)
Muid väljakutseid loetud:
. Lugemise väljakutse 10: 11 (viimane, 12-s on lugemisel)
. Ulme: 60
. Briti kirjandus 4 
. Armastus 7
. Hea Lugu: 4
. Eesti Raamat 9 (väljakutse tehtud!)

Väljakutse vabasid loetud: 48

Loetud kirjanikke: 142 + 2 kogumikku ja 2 kindla autorita
Enim loetud kirjanikud: 

•  Helena Marchmont - 8
• Bobbie Peers ja Matthew Costello & Neil Richards - 6
• Mart Sander, Michael Connelly ja Siiri Julge - 4
• Anthony Horowitz, Eva Roos, Frauke Scheunemann, Joel Jans, Mairi Laurik, Sebastian Fitzek ja Suzanne Collins - 3 

meesautoritelt: 106
naisautoritelt: 85
mõlemad: 4 

Loetud raamatute väljaandnud kirjastuste arv: 58
Enim loetud kirjastused: 

• Eesti Raamat 42
• Varrak 18
• Tänapäev 16
• Helios 15
• Hea Lugu 10
• Rahva Raamat 7
• Fantaasia 6 

Loetud nii mitme maa kirjanike teoseid: 28
Enim loetud selle maa kirjanike raamatuid: 

• Eesti - 55
• Suurbritannia - 41 
• USA - 36
• Saksamaa - 13
• Rootsi - 12
• Norra - 8  
• Hispaania - 3 

Vanim raamat ilmunud: 1880
Uusim raamat ilmunud: 2025 

• 1800ndad - 1
• 1900ndad - 20
• 2000-2023 - 58
• 2024 -  27
• 2025 -  89 

Loetud paberraamatuid koduriiulitest: 24
Raamatukogust laenatud: 164
Loetud e-raamatuid: 7

Loetud lastekirjandus: 41
noortekirjandus: 17
täiskasvanutekirjandus: 137

loetud žanrid:

• ulme, fantaasia, õudus - 67
• krimi, põnevik - 66
• muinasjutt, lastejutt - 15 
• jutt, novell - 11 
• armastus, naistekas - 9 
• populaarteadus - 7 
• ajalugu, ajalooline - 5 
• memuaar, saaga, mälestused - 4 
• luule - 4 
• olustikuline proosa - 2
• looduslugu - 2 
• mõtisklus, essee, arutelu - 1
• sport - 1 
• kunst, kultuur - 1 

Tõlkijaid: 93

Enim nende tõlgituid raamatuid:  

•  Piret Orav 10
•  Annika Kupits, Leena Suits - 6
• Evi Eiche, Kadi-Riin Haasma - 4 
• Evelin Schapel, Hels Kure, Kaari Antzon, Marge Paal, Piret Lemetti, Tiina Aro - 3 

Keskmine hinnang kümne palli süsteemis: 8,10 (ma vist panen liiga häid hindeid :) )

Raamatute esitop:

1. Weyward. Emilia Hart
2. Harold ja Maude. Colin Higgins 
3. Vargus. Ann-Helén Laestadius
4. Kured lendavad lõunasse. Lisa Ridzen
5. Elukaar. Igavikulisi mõtteid sünnist surmani.  Jaan Tammsalu 
6. Veekuu. Samantha Sotto Yambao 
7. Elame veel!  Hans Alver
8. Kui kõmiseb kõu. Rakel Helmsdal 
9. Lumekass. Junko Oyama 
10. Värvilised muinasjutud. Imants Ziedonis  

Huvitav vastuolu - enim olen lugenud ulmet ja krimi, aga topi ei jõudnud nendest mitte ükski! 

 

Kokkuvõte detsember 2025

Raamatuid: 25

Lehekülgi: 5764
 
Keskmiselt lehekülgi päevas: 186
Keskmiselt lehekülgi raamatus: 231
 
Kõige õhem raamat: 32
Kõige paksem raamat: 415
 
Lugemise väljakutse 2025 teemasid loetud: 4
Lugemise väljakutse 2024 teemasid loetud: 2

Muid väljakutseid loetud:
. Lugemise väljakutse 10: 1
. Ulme: 8
. Briti kirjandus 2 
. Armastus 0

. Hea Lugu: 1

. Eesti Raamat 1

Väljakutse vabasid loetud: 6

Loetud kirjanikke: 25

Enim loetud kirjanik: -
meesautorid: 18
naisautorid: 7
mõlemad: 0 

Loetud raamatute väljaandnud kirjastuste arv: 13
Enim loetud kirjastus: Eesti Raamat (8)

Loetud nii mitme maa kirjanike teoseid: 8
Enim loetud selle maa kirjanike raamatuid: Eesti (8) 

Vanim raamat ilmunud: 1974

Uusim raamat ilmunud: 2025 

 
Loetud paberraamatuid koduriiulitest: 1
Raamatukogust laenatud: 24
Loetud e-raamatuid: 0

Loetud lastekirjandus: 6
noortekirjandus: 2
täiskasvanutekirjandus: 17

loetud žanrid:

Krimi, põnevik 8
ulme, fantaasia 9
olustikuline proosa 1
armastus, naistekas 1
muinasjutt, lastejutt 2
ajalugu 1

luule 1

populaarteadus 1 

looduslugu 1

Keskmine hinnang kümne palli süsteemis: 7,80

10-12 palli saanud raamatud: Vargus, Värvilised muinasjutud

 

Tuhat elu, tuhat võimalust, üks saatus

25./195. Sinu tuhat palet

Autor: Claudia Gray 

Tõlkija: Iiri Sirk

Kirjastus: Päikese Kirjastus 2018

288lk./5764lk./46342lk. 

Ulmekirjanduse väljakutse 2025 juuni: Aimi Tedresalu soovitab

Viimane sellesse aastasse mahtunud raamat. Ulmekirjanduse väljakutsesse sai loetud 60 raamatut, aga nimekiri, mida soovitati ja mis ootavad veel lugemist on oi kui pikk. Eks ma jätkan ulme lugemisega ka järgmisel aastal ja kui vähegi sobivad, siis üritan ikka ka selle aasta nimekirjas ootel olevaid raamatuid eelisjärjekorras lugeda.  

See lugu algab isikliku kaotusega, kuid ei jää sinna pidama. Isa surm on vaid lähtepunkt. Edasi avaneb mitmedimensiooniline maailm, kus reaalsused hargnevad, identiteedid nihkuvad ja armastus ei allu ühelegi kindlale universumile. Küsimus ei ole niivõrd selles, kas Marguerite suudab oma isa tapja leida, vaid selles, kes ta ise on, kui kõik tuttav laguneb ja iga uus maailm pakub temast veidi teistsuguse versiooni. Mis jääb inimesest alles, kui muuta olusid, perekonda, ajalugu, isegi keha. Kui Marguerite on ühes universumis teadlase tütar ja kunstnik, siis teises hoopis tsaaritütar. Kuidas kohaneda kui oled üle võtnud kellegi kehas tema maailma ja kuidas olla, et oma teisele minale mitte väga suurt käkki kokku keeta. Kas armastus on inimese küljes kinni või liigub koos maailmaga. Kas iga dimensiooni Marguerita armastab igas dimensioonis ühte ja sama poissi? Sama inimene, kuid iga kord veidi võõras, teises kehas. Sama tunne, kuid iga maailmaga uute varjunditega. Iga maailm on justkui katse. Mis oleks, kui. Mis muutub. Mis jääb samaks. Stiil on hoogne, kohati lausa filmilik. See ei ole lihtsalt ulmeromaan ega ka pelgalt armastuslugu. Kui oleks võimalus näha kõiki oma võimalikke elusid, kas see teeks valimise lihtsamaks või hoopis võimatuks. Mulle täitsa meeldis, kerge lugemine. 

Vahvad muinasjutud kuningatest

24./194. Unenäod kristallkohvris

Autor: Kalju Kangur 

Illustreerinud: Heldur Laretei 

Kirjastus: Eesti Raamat 1979 

32lk./ 5476lk./46054lk.

Lugemise väljakutse 2025: 40. Üks raamat, mille leiad avalikust raamatukapist, bussijaamast, töö juures puhketoa riiulilt, rahvamaja garderoobiriiulilt vms kohast, kuhu inimesed saavad raamatuid lugemiseks tuua

See raamat jäi kusagil tasuta riiulil näppu just unenäo teema pärast, sest siis oli mul veel lugemata see punkt, kuhu oli vaja unenäoga seotud raamatut. Aga enne sattus üks teine sobilik raamat sinna punkti alla kirja ja nii see raamatuke jäigi oma aega ootama. Nüüd kahe ulmeraamatu vahele oli vaja midagi helget ampsu ja see sobis väga hästi. Muinasjutud lastele. Mõnusad, väikese kiiksuga, sõnamängudega, lõbusad. Olen ka enne selle kirjaniku lasteraamatuid lugenud ja mulle need meeldivad, nii lapsepõlves kui ka nüüd suurena. Eriti on tal just kuningad neis juttudes tegevad ja nad ei ole sugugi just need targad ja vaprad tegelased seal. Üks lugu oli ka selline, kus kõik sõnad algasid K tähega. Need on minu arust nii toredad lood ja näitavad suurt sõnavara, et osata mõnus terviklik ja täiuslik jutuke kirjutada vaid ühe tähe piires. Mulle väga meeldisid ja polnudki seda varem lugenud, hea leid. 

 

Düstoopiline teekond

23./193. Tee

Sari: 21. sajandi klassika 

Autor: Cormac McCarthy 

Tõlkija: Kersti Unt

Kirjastus: Varrak 2008

215lk./ 5444lk./46022lk.

Ulmekirjanduse väljakutse 2025 märts: Lauri Lukas soovitab

Hukkunud maailma tuhastel teedel rändab isa pojaga. Maailm on katki. Põhjuseid ei seletata, kuupäevi ei anta, süüdlast ei otsita. Alles on ainult tagajärg. Tuhk, külm, vaikus. Ja tee, mis viib kuhugi, kuigi pole kindel, kas see kuhugi üldse viib. Küsimus ei ole enam selles, mis juhtus. Küsimus on selles, kas edasi liikumisel on mõtet. Ja kelle nimel. Isa ja poja suhe on romaani  telg. Isa hoiab poega elus, poeg hoiab isa inimesena. Kumb kummast rohkem sõltub. Seda ei öelda välja, aga see on kogu aeg kohal. Poiss küsib pidevalt, kas nad on ikka head inimesed. Isa vastab nii hästi, kui oskab. Aga vastused kuluvad. Küsimused jäävad. Iga sõna loeb, iga paus loeb. Vaikus ei ole dekoratsioon, vaid tähenduslik ruum. Kirjanik ei selgita tundeid, ta asetab tegelased olukorda ja laseb lugejal tunda ise. Kas see on halastus või julmus. Võib-olla mõlemat korraga. Kui kõik süsteemid on kadunud, riik, seadus, kogukond, religioossed raamid, mis siis alles jääb. Alles jääb üksik otsus, üks tegu korraga. Jagada või mitte. Aidata või mööduda. Tappa või säästa. Ja iga otsus maksab midagi. Mõnikord maksab see elu. Mõnikord hinge. Vägivald ei ole siin efekt, vaid paratamatus. Kannibalism, hülgamine, lootusetus ei ole šokiks, vaid loogiline järeldus. Just see teeb lugemise raskeks. Mitte stseenide julmus, vaid nende vältimatus. Lugeja ei saa loota päästvatele pööretele. Tee ei vii lunastuseni. Tee viib edasi. Lootus eksisteerib, kuid mikroskoopilisel kujul. See ei ole suur idee ega parem homne. See on tule hoidmine. Mitte füüsiline tuli, vaid sisemine tuli. Mõte, et isegi siis, kui maailm on läbi, ei pea inimene tingimata läbi olema. Kas sellest piisab. See ei ole meeldiv raamat ega ka lihtsalt sünge. Isa ja poeg. Küsimus ja vastus. Samm ja järgmine samm. Tee...

Päästke Holmes Garethi käest!

22./192. Holmes ja Moriarty

Autor: Gareth Rubin

Tõlkija: Hels Kure

Kirjastus: Hea Lugu 2025

335lk./5229lk./45807lk.

Briti saarte kirjanduse väljakutse 2025 november; Holmes, Poirot, Marple, Barnaby, Morse ja teised

 

Raamatutegelased võiks lasta surra hiljemalt koos kirjanikuga. Aga ikka ja jälle nad äratatakse surnust üles ja üritatakse panna tegutsema. Harva, kui see õnnestub kirjanikuga samal tasemel, enamasti jäävad originaali autori kingad ikka väga suureks. Kuigi ma olen seda endale tõestanud korduvalt ja korduvalt, siis ikka ei saa jätta lugemata, et ehk seekord on asi parem ja kuidas see kirjanik siis on asja lahendanud. Kui selles raamatus oleks tegutsenud mingid tundmatud tegelased, mitte Holmes, Moriarty, Watson, Moran ja Mycroft, siis ma oleks öelnud, et täitsa loetav raamat. Nüüd aga ma ütlen, et no mitte ükski neist tegelastest polnud usutav, tegevus ei olnud usutav, lugu ei olnud usutav ja üleüldse ei kõlba see lugu kuhugi. See raamat kõlbab lugeda vaid siis, kui ei võrdle tegelasi Doyle omadega, aga seda on raske teha kui olla lugenud suure hulga neid pärisraamatuid. 

Näitleja George Reynoldsil on kummaline mure: iga õhtu ilmuvad tema etendusele täpselt samad inimesed, ainult et iga kord uues maskeeringus. Ta kutsub appi Sherlock Holmesi ja Watsoni, et aru saada, kas tegu on lihtsalt veidra fänniklubiga või peitub selle taga midagi tõsisemat. Samas on professor Moriarty oma elu halvimas olukorras. Keegi on ta süüdi lavastanud jõugujuhi mõrvas ja nüüd peab ta koos kolonel Moraniga politsei eest plehku panema. Enne põgenemist tahaks ta muidugi teada, kes talle sellise lõksu seadis. Holmesi ja Moriarty teed põrkuvad ja nad saavad aru, et on tegelikult mõlemad ühes ja samas loos ning peavad olukorrast väljatulemiseks tegema koostööd, kuigi see näib mõlema jaoks võimatu. 

On nad siis olemas või ei?

21./191. Kadunud maailm

Sari: Seiklusjutud  

Autor: Arthur Conan Doyle 

Tõlkija: Ralf Toming

Kirjastus: Brigitta 1994

208lk./4894lk./45472lk.

Ulmekirjanduse väljakutse 2025 oktoober: Lissel Lunden soovitab

Kuna see raamat on ilmunud ka Seiklusjutte maalt ja merelt sarjas ja see sari sai lapsena otsast lõpuni vähemalt korra läbi loetud, siis kindlasti lugesin ka selle raamatu, aga ei mäletanud küll enam midagi. Seega väga suurt elamust ei jätnud ka siis, sest neid raamatuid, mis jätsid, ma mäletan siiani. Minu jaoks jäi ka nüüd see raamat kuidagi tuimaks ja igavaks. Liiga jutustavaks, liiga emotsioonituks. Ei tekkinud sellist tunnet, nagu oleks selles maailmas ise sees. Sellest huvitavast ja põnevast loodusest oleks saanud ikka hulga kaasahaaravama loo kirjutada ja eks neid ole ikka kirjutatud ka. Võib olla mu viga oligi selles, et ma olen mitmeid neid eelajaloolisi või muid fantastilisi "reisijutte" lugenud ja see raamat ei suutnud mind millegagi üllatada. Lisaks jäi mind häirima tegelaste kuiv ühekülgsus. Nad on justkui vajalikud selleks, et lugu liiguks, aga mitte selleks, et lugeja nendega päriselt suhestuks, neid omaks võtaks, neile kaasa elaks. Kõik on korrektne, loogiline ja omas ajas kindlasti oluline, aga tänapäeva lugejana ootasin enamat. Rohkem pinget, rohkem kohalolu, rohkem tunnet, et see kadunud maailm võiks korraks ka minu oma olla. Mõte kadunud maailmast, isoleeritud platool säilinud eelajaloolisest loodusest ja olenditest on ju iseenesest tugev ja ajatu. Just selline, mis võiks lugeja endasse tõmmata ja mitte lahti lasta. Siin seda ei juhtunud. Kirjeldatakse, seletatakse, raporteeritakse, aga ei kogeta. Stiil on rahulik, peaaegu kuiv. See sobib teadusliku aruande või ekspeditsioonipäeviku vormiga, aga ilukirjanduses hakkab see lõpuks pidurdama. Pinget ei kogune, ohtu ei tunta päriselt, imestus jääb vaoshoituks. Ka kõige dramaatilisemad sündmused libisevad mööda ühtlase jutuvooluna, ilma et tekiks tunnet, et nüüd on midagi päriselt kaalul. Justkui oleks autor kogu aeg natuke liiga viisakas, natuke liiga vaoshoitud, et lasta maailmal päriselt elama hakata. Kokkuvõttes ei ole tegu halva raamatuga. Aga elamust otsides jäi see minu jaoks napiks.

 

Kõige jõulumad jõulud teistmoodi jõulupoes!

20./190. Teistmoodi mööblipood. Aramilda esimesed jõulud

Autor: Eva Roos 

Kirjastus: Varrak 2020

360lk./ 4686lk./ 45264lk.

Ulmekirjanduse väljakutse 2025  september: Marlin Pärn soovitab

Nagu sai lubatud, siis kolmanda osa sellest sarjast võtsin lugemisse jõulude ajal. Taaskord väga hea lugemine. Aga kui autor soovitas, et võib need teises kirjastiilis jutud jõulde kohta vahele jätta, siis mul on hoopis vastupidine soovitus. Selle muu jutu võib vahele jätta, aga need jõulude kohta käivad jutukesed peaks jõulu ajal kindlasti läbi lugema. Pole mõelnud kunagi, kui palju erinevaid jõulutraditsioone on eri rahvastel ning pole jõudnud nii mõnegi traditsiooni algpõhjuste juurde. Autor on teinud ära suure töö erinevate jõuluvärkide kohta. Natuke täiendada ja võiks täitsa eraldi raamatu nendest välja anda. Seda just neile, kes lastele mõeldud fantaasiaraamatut ei taha kätte võtta, aga jõuludest loeks ise või perele. Just need meile tundmatud teiste rahvaste omad olid eriti huvitavad. Kindlasti on neid hulga enam kui siia raamatusse mahtus sokutada. 

Aramilda Tengelpung avastab, et ta on ainus inimene, kes ei tea midagi jõuludest, pole neist isegi midagi kuulnud.  Sellest hetkest alates on Aramilda peas ainult üks mõte ja mõttes vaid üks soov – saada jõulude kohta kõik teada ja pidada kõige jõulumad jõulud üldse! Sama ihkab ka Teistmoodi Mööblipood. See aga tähendab, et ees on ootamas kõige kummalisemad jõulud üldse! Kuidas selgitada jõule inimesele, kes jõuludest midagi ei tea? Eriti kui see on inimene, kes võtab asju veidi teistmoodi kui tavalised inimesed. Ja kui veel üks võlupood otsustab, et Aramilda jõulud peavad olema täiuslikud, siis on tõenäoline, et asjad ei lähe lihtsalt ning nalja saab kuhjaga. Lõbus jõululugemine. Soovitan nii neile, kes jõule naudivad kui neile, kellel jõulud kipuvad masenduse peale tooma. 

 

Põhjapõdrad kui elustiil

19./189. Vargus

Autor: Ann-Helén Laestadius

Tõlkija: Kadi-Riin Haasma

Kirjastus: Helios 2025

402lk./4326lk./44904lk.

Lugemise väljakutse grupp 10: Raamat, mille võtsid lugemisse paljalt kaanepildi väljanägemise pärast. 

See kaanepilt kuidagi kutsus lugema, ma kahtlustan, et süüdlaseks oli selle värv. Ja nagu ikka, siis need raamatud, mis nagu iseenesest ennast lugemisse pakuvad, need osutuvad lõpuks headeks lugemiselamusteks. See raamat jõuab kindlasti selle aasta lugemiselamuste top viie hulka. 

Mida teate saamidest? Usun, et suur hulk ei tea eriti midagi nagu minagi. Kes nad sellised on, milline on nende elustiil, traditsioonid. Nende side põhjapõtradega. Nende vastuolud ja võitlused teiste rahvuste, rootsistamisele, salaküttidega, politsei passiivsusega, ilmastikuga jne. See raamat räägibki saamidest, aga ilukirjanduslikult. Peategelaseks on üks saami tüdruk, esimeses osas 9-aastane, teiste osade sündmused toimuvad 10-11-aastat hiljem. Tegelasteks ka tüdruku perekond - ema, isa, vanaema, vanaisa, vend ja naabripere, aga ka teised külaelanikud, koolikaaslased, politseinikud, põhjapõdrad ja siis peakurjam, mees, kes tegeleb põhjapõtrade salaküttimisega, kuigi see polegi nii salajane, sest kogu see aeg kõik teavad, et tegu on just temaga, aga tema sihilikke tapmisi peab politsei varguseks. Samas jääb arusaamatuks see, et vargused on ju samamoodi kuriteod, aga neid ei uurita üldse. 

Ühel talvepäeval põhjapöörijoone taga metsas näeb üheksa-aastane põdrakasvatajate perest pärit Elsa, kuidas üks mees tapab jõhkralt tema armsa põhjapõdravasika. Ta hirmutab tüdruku vaikima. Kui isa viib Elsa politseisse ütlusi andma, ütleb kohalik politsei, et nad ei saa selliste „varastatud“ loomade asjus mitte midagi ette võtta. Niisugused tapmised liigitatakse varguseks, juhtumid muudkui kogunevad, aga jäävad uurimata. Kuid põhjapõdrad ei ole saamidele ainult elatis, nad on suure tähtsusega, rünnak põhjapõdra vastu tähendab kaudselt kogu saami kultuuri ründamist. Romaan jälgib noore saami naise elu, kes üritab kaitsta oma perekonna põhjapõdrakarja ja kultuuri võõrviha, kliimamuutuste ja salaküttimise eest. Tõsielusündmustel põhinev on ühe tüdruku suureks kasvamise lugu, samuti teavitus nende hääbuvast, loodusega kooskõlas kulgevast elustiilist. Et inimesed teaks ja seega ka mõistaks veidi enam. 

Raamat oli kiire lugemine, aga mitte kerge. Samas ega seal eriti mingeid tohutuid sündmusi ei olnud, pigem selline pidev ja järjest pingestuv karge põhjamaine elu ja olelusvõitlus. Sündmused ise olid küllaltki masendavad ja depresiivsed, kuid raamat ise nii ei mõjunud. Küllaltki palju oli mõtteid ja sisemisi tundeid, sest põhjamaiselt elati pigem kõik tunded endasse, selle asemel, et neid väljanäidata. Suhted perekonnas, kogukonna peade igipõlised maailma jagamised meeste ja naiste maailmaks, meie ja nemad maailmaks, maailmaks, kus peamised on põhjapõdrad ning loomulikult ei saa lastelgi olla muid huve kui jätkata oma esivanemate nomaadseid elustiile, mis nüüdseks on küll rohkem külaeluliseks muutunud. Ei olnud nii, et saamid on ainult head ja nende elustiil parim ja kõik teised pahad. Ikka saamide osas oli ka torkeid, tõsi vähem, kui teiste suhtes. Ja sain teada, et saamile ei tohi öelda lapi... Aga soovitan lugeda, minu jaoks oli põnev maailm ja hästi kirjutatud ka. 

 

Jutustus liialduste ja unenägudega

18./188. Teekond tühjade tünnidega

Sari: Loomingu Raamatukogu 40/41-1974 

Autor: Vassili Aksjonov

Tõlkija: Teet Kallas 

Kirjastus: Perioodika 1974

80lk./3924lk./44502lk.

Ulmekirjanduse väljakutse 2025 november: Tilda Word soovitab

See jutustus jättis mulle kehva mulje. Raamat on lühike, kuid selle stiil on segane ja absurdne, mis minu jaoks muutis lugemise keeruliseks ja uimaseks. Alguses tundus, et lugu räägib lihtsalt mehest, kes veab tühje tünne ja kelle veoautoga sõidavad kaasa mõned isikud, kes tahavad pääseda samasse linna rongile. 60 km ehk 2 tundi sõitu on ees. Kuid üsna kiiresti muutub see teekond täiesti arusaamatuks rännakuks, kus tegelased satuvad unenägudesse, sümbolite ja liialduste maailma. Algus oli veel talutav, aga mida edasi, seda rohkem läks kõik unenäoliseks ja kaootiliseks. Kõik kogevad teekonnal veidraid nähtusi: unenäolisi visioone „Heast Inimest“, kasvavat kiindumust tünnide – ja teineteise – vastu. Ma ei saanud aru, mis mõte sellel kõigel oli, ja tegelased ei jätnud mingit sügavamat muljet. Minu jaoks puudus loogiline süžee. Ma eelistan isegi ulmeraamatute juures lugusid, kus on selge algus, keskpaik ja lõpp, ning tegelased, kelle motiividest saab aru. Siin oli kõik pigem metafoorne ja sümboolne. Tünnid justkui omandasid oma elu, tegelased muutusid karikatuurideks, ja kogu jutustus kaldus pigem filosoofilisse absurdi. Mõnele lugejale võib see tunduda huvitav, kuid minu jaoks jäi see liiga kaugeks ja raskesti jälgitavaks. Lugedes tekkis mul seos mõne vene ja eesti autoriga, kelledest ma ka üldse aru ei saa kuigi ma näen, et küllalki paljudele nad meeldivad. 
 

 

Värvid, need värvid

15./185. Värvid looduses

Autorid: Jana Sedláčková ja Štěpánka Sekaninová

Tõlkija: Maarja Raud

Kirjastus: Sinisukk 2020

32lk./3770lk./44348lk.

 

16./186. Suur maalritöö

Autor: Ellen Niit

Pildid: Edgar Valter 

Kirjastus: Tammerraamat 2020

38lk./3808lk./44386lk.

 

Lugemise väljakutse 2025:  16. Lapsepõlve lemmikraamat

 

17./187. Värvilised muinasjutud

Autor: Imants Ziedonis 

Tõlkija: Valli Helde

Kirjastus: Eesti Raamat 1978

36lk./ 3844lk./44422lk. 

Panin need kolm raamatut ühiselt kirja, sest viimase aasta jooksul olen need raamatud mitte vaid ühe, aga ikka mitu korda osade kaupa läbi lugenud. Nimelt olen läbi viinud oma raamatukogus seenioritele ürituste sarja Värvide keel ja jõudsin just detsembris viimase värvini. Need kolm lasteraamatut on olnud mul pidevas kasutuses iga värvi juures.

Värvid on läbi aegade olnud tähtsaks elemendiks meid ümbritseva maailma mõistmisel. Värvidega seostuvad meil kindlad lõhnad, maitsed ja erinevad emotsioonid. Inimesed hakkasid juba ammu aega tagasi loomadele, taimedele, lindudele ja paljudele muudele objektidele värvide järgi nimesid panema, et neid paremini eristada. „Värvid looduses“ tutvustab kahteteist värvi ja nende varjundeid. Millised lilled, taimed, putukad, loomad ja muu looduses on just selle värviga seotud. Imeilusad pildid värvide kaupa. Hea võimalus saada ettekujutus, kes või mis seda värvi looduses kannavad.   

Kord õige ammu, kullapai, kui maailm alles valmis sai, ta oli värvimata... Suur maalritöö, igihaljas lugu sellest, kuidas maailma värvid said. Raamat, mida ma lugesin juba lapsena ja mille luuleread on nüüdseks hakanud vaikselt juba pähe jääma. Ja vaid ühe värvi juures ei olnud mul võimalust sellest raamatust ettelugeda. See raamat tuli esimesena pähe kui üldse hakkasin raamatuid värvide kohta otsima. Kuigi ma tavaliselt ei loe mitu korda ühtegi raamatut, siis see on nüüd küll selline raamat, mida lugesin kunagi ise korduvalt, siis lugesin oma lapsele ja nüüd värvide huvilistele kuulajatele. Kas just päris lapsepõlve lemmikraamat, aga üks eelkooli aegne raamat kindlasti, mis väga meeldis. Esmatrükk raamatul 1971. 

Värvilised muinasjutud, on samuti raamat ajast, kui ise olin alles laps, aga minul seda kodus ei olnud ja lugema ka lapsepõlves ei sattunud. Nüüd otsides värvide kohta raamatuid, sattusin sellele pealkirjale ja võtsin lugeda. Ohoo, mis muinasjutud. Iga värvi kohta siis oma lugu. Mõni pikem, mõni lühem. Ise lugesin muidugi kogu loo alguses läbi, aga seejärel siis veidi tegin lühemaks, kompaktsemaks ja lugesin teistele ette. Autoriks on lätlane. Minu lemmikuks sai lilla värvi muinasjutt. See oli nii tore muinasjutt ühest mehest. Kujutasin peale lugemist ette kuidas tänapäevastel lapsevanematel tõusevad kõik karvad sellise loo peale püsti, et kuidas sellistest asjadest lastele kirjutatakse! Aga nõukogude ajal oli see täiesti elu üks osa ja selliseid mehi oli laste ümber piisavalt, et neist ka muinaslugusid kirjutada. Tänapäeval on muidugi ka, aga keegi neist muinasjutte ei kirjuta enam. Kellest siis kirjutati? Eks lugege ise. Aga kõik olid omamoodi vahvad lood. Mulle meeldisid. Kogemata võib ikka väga huvitavate raamatute otsa sattuda.  

Seiklus koos metshaldjatega

 

 

14./184. Billy ja hiiglaslik seiklus

Autor: Jamie Oliver 

Tõlkija: Jüri Kolk

Kirjastus: Varrak 2023

352lk./ 3738lk./44316lk.

Briti kirjanduse väljakutse 2025 juuni: Briti lastekirjandus

Maagilised lahingud, ammukaotatud legendaarne linn, fantastilised lennumasinad, imelised pidusöömingud ja üks päästemissioon. Lapsed leiavad tee võlumetsa, kus saavad sõpradeks metshaldjatega. Kuid metshaldjatel on mure, looduses on rütm paigast ära läinud. Looduse igipõline ringkäik ei toimi enam sedasi, nagu varasemalt, midagi on juhtunud. Umpsad, kellega nad on pidevalt rahus kõrvuti elanud, on korraga muutunud agressiivseteks ja tahavad metshaldjaid tappa ning ära süüa. Lapsed on sunnitud nendega pidama mitu lahingut, et päästa oma sõpru ja ennast. Kuid tegelikult on vaja jõuda päris algpõhjuseni. Mis on looduse rütmi sassi ajanud, sest see ei ole vaid võlumetsas, see on ka inimeste metsas ja linnas. Looduses taimed kuivavad, kalad surevad, kõik kolletub, kuigi on alles suve algus. Seega lisaks võitlusele umpsadega on lastel vaja välja selgitada pärismaailma põhjus, mis hävitab mõlema maailma loodust ning võidelda selle põhjustajatega. Lisaks fantaasiaraamatuks olemisele on selles raamatus tähtsal kohal loodushoid, looduse ringkäik, söök ja düslleksia. Söögist ei saa muidugi kuidagi mööda minna, sest autoriks ju ikka maailmakuulus kokanduse asjatundja. Tegelikult isegi vähe oli sellel teemal kirjutatud, eeldasin, et ta rohkem on seda sisse torganud. Raamatu lõpus on ka mõned lihtsamad retseptid. Staarkokk ei varja, et tal on diagnoositud düsleksia. Koolis peeti teda rumalaks ning et ta ise tundis end õpiprobleemide tõttu lolli ja mõttetuna. Selle tunde on ta sisse kirjutanud ka siia raamatusse, sest sama tunneb peategelane Billy, kellel on samuti düsleksia. Raamatus Billy saabki oma probleemist üle, tehes asju Billy moodi. Ma pole sattunud varem lugema lasteraamatut, kus sellest oleks kirjutatud, et avardada laste mõtlemist. Samas last, kellel oli düslleksia, ma olen näinud ja tean, kuidas tal omal ajal oli koolis algklassides probleemid, sest tema lugemise ja etteütluste tulemused pidid olema kooli jaoks samal tasemel, mis teistelgi lastel. Hea lugemine oli, seda nii fantaasia poole osas kui muude probleemide osas. Soovitan nii lastele kui ka suurematele.  

Surm ei lahenda kõiki probleeme, vahel tekitab neid hoopis juurde

 

13./183. Saatuse mäng

Sari: Hiiumaa mõrvalood #4

Autor: Siiri Julge

Kirjastus: Eesti Raamat 2024

245lk./3386lk./43964lk.

Hiiuma mõrvalugude sarja 4. raamat. Emmastes põleb maja maani maha koos eaka vanapaari ja nende koeraga. Nad on ühe eelmistest osadest tuttava tegelase vanemad. Põleng kuulutatakse õnnetusjuhtumiks, kuid Josefiin on veendunud, et tegemist oli süütamisega. Ülemuse tahet trotsides hakkab ta asjaolusid välja selgitama omal käel, pannes sellega ohtu oma töökoha. Mõne aja pärast lõõmab saarel uus tulekahju. Kas need on ühe ja sama isiku kätetööd ja mis neid maju ning vanapaare ühendas? Kellele nad ette jäid ja miks? Lugu saab muidugi oma lahenduse, aga seekordses osas ma leian, et autor oli veidi jämedakoeliselt asja kallal. Mõned kohad olid sellised, kus tahaks öelda, et ikka mitte kuidagi ei usu. Ei usu, et päästeameti uurijad nii ebakompetentset tööd tegid ja et kurjategija, olgugi algaja, nii loll sai olla ja seda mitmes episoodis. Kuidagi väga kunstlikult ja vägivaldselt olid seekordsed pusletükid selles loos paika surutud. Eelmised osad meeldisid rohkem, olid usutavamad. Üks osa on sellest sarjast veel lugeda, eks näis, kas jõuan sel aastal veel või jääb järgmisse. Muidu jah, täitsa loetavad lood, aga seekord mõned detailid, nojah, ei usu lihtsalt.

Ära jaluta pimedas, ohtlik!

12./182. Pime maja

Autor: Jan-Erik Fjell

Tõlkija: Heidi Saar

Kirjastus: Eesti Raamat 2025

322lk./ 3141lk./43719lk.

 

Kunagine jõhker mõrv tuleb taas päevakorrale, kui pensionile jäänud endine uurija, Norra politsei legend Harald Uteng võtab ootamatult ühendust ajakirjanikuga. Ta tahab rääkida 17-aastase Malin Rekve mõrvast Aremarkis kakskümmend aastat tagasi. Tundub, et miski selles loos on hakanud teda vaevama, ta on asunud uuesti seda lugu üleskaevama ja uurima. Paistab, et ta teab, kes oli tegelik mõrvar hoopis. Kuid enne kui ta jõuab paljastusteni leitakse ta oma paadi juurest uppununa. Kas see oli õnnetus? Kõik nagu viitaks sellele. Vanemkomissar Anton Brekke, kes oli Malini surma ajal seal külas noor politseipraktikant ja uuris koos Utengiga mõrva, ei kahtlusta Utengi surmas alguses midagi kuritegelikku, kuni kuuleb avaldamata salvestist. Tasapisi hakkab tekkima viiteid, et tol ajal mõisteti süüdi vale inimene. Lisaks uurimisele ja tõe välja selgitamisele on loos selgelt kajastatud ka politsei töö eetika, kui kaugele võib politseinik hallis alas liikuda, kui palju kurjategijat mõjutada, palju asitõendite ja ütlustega manipuleerida. Kui politseinik on kindel, et kahtlusalune teostas kuritöö kuid puuduvad igasugused kindlad tõendid ja ülestunnistus selle kohta, kas siis võib asitõenditega slikerdada, et kindel kahtlusalune saaks süüdi mõistetud või jätta nagu on ja riskida, et kahtlusalune paneb toime taas varsti uue samalaadse kuritöö ja rikub nii veel mõne inimese elu või ka mitme? Aga kui ta on veendunud kuid siiski eksib? See raamat ei olnud kerge kiire krimka, sellel oli veel mõtlemapanev arutelu kiht juures. Lugu ise muidugi jõudis oma õige lõpuni ja ega mõningased keerdkäigudki jäänud seal lõpu osas tulemata. Päris lõpp aga ennustas järge sellele loole. Eesti keeles on see teine raamat Anton Brekke sarjast, Goodreadsi järgi seitsmes. Hetkel läks teine eesti keeles ilmunud raamat ka lugemisnimekirja.  

Ei saa üks Läti kriminull läbi ilma Eestita.

11./181. Velled

Autor: Aldis Bukšs

Tõlkija: Hannes Korjus

Kirjastus: Eesti Raamat 2025

293lk./2819lk./43397lk.

Lugemise väljakutse 2024: 48. Vali kaks üksteise peal olevat riiulit kodus või raamatukogus. Võta ülemiselt riiulilt vasakult 20.raamat ja alumiselt riiulilt paremalt 4.raamat ning loe mõlemad läbi

See raamat sattus siis lugemist kohe vajavate raamatute alumise riiuli neljandaks.

Seda raamatut lugedes kippus juba vahepeal segi minema, kas on tegemist Läti või Eesti krimiga. Sest lugu toimus kord ühel, kord teisel pool piiri ja tegelaste hulgas oli ka vist eestlasi ja lätlasi pooleks. Lisaks sattus siis see lugu veel Londonisse ja Helsingisse. Soomes algaski raamatu lugu, kui peategelane Edgars pääses vanglast, kus oli istunud narkootikumide veo eest. narkotsi sattus aga vedama kaotusega lõppenud pokkerimängule eksklusiivses Londoni klubis, mille töötajate hulka oli ta mingil ajal kuulunud. Vanglasoleku ajal läheb Eestis kaduma Edgarsi noorem vend ning tundub, et kedagi ei huvitagi venna leidmine. Venna otsingutele asununa ei tule tal ettegi kui keerulistesse kuritegelikesse võrgustikesse ta satub ja kui neid niite katki hakata sikutama, siis on kohati täiesti ettearvamatud tegutsemised ja tagajärjed ootel. Täitsa huvitav lugemine oli, kuigi jah, mõnes kohas võis ju autoriga veidi norida, kas ikka saab nii olla. Aga ju siis saab, vähemalt selles väljamõeldud loos küll. Üsnagi ladus lugemine oli ja sain ka mõne asja teada, millele ma polegi varasemalt mõelnud. Mitte ainult eestlased ei kaotanud omal ajal maid Venemaale, vaid samasugused äralõiked olid ka Läti riigiga. Ning Latgale murdest polnud ka varasemalt kuulnud, aga tundub, et see rohkem hääbunud või hääbutatud kui eesti võru ja muud lõuna-eesti murded. Mina soovitan küll lugeda, palju me siis ikka lätlaste krimikirjandusest teame ja võiks olla veidigi kursis, seda enam, et pool raamatut on täis eestlasi ja Eestit. 

Kui pimedus katab maad

10./180. Pimedad tunnid

Sari: Uurija Renée Ballard 4 

Autor: Michael Connelly 

Tõlkija: Evi Eiche

Kirjastus: Helios 2025

415lk./2526lk./43104lk.

Lugemise väljakutse 2024: 48. Vali kaks üksteise peal olevat riiulit kodus või raamatukogus. Võta ülemiselt riiulilt vasakult 20.raamat ja alumiselt riiulilt paremalt 4.raamat ning loe mõlemad läbi

Paar punkti ikka veel eelmise aasta väljakutsest lugemata. See siis osutus ülemise riiuli raamatuks. Selles riiulis olidki kõik kohe ja kiiresti lugemist vajavad raamatud, mille vahel ma ise ei suutnud otsustada, siis tuli see väljakutse punkt meelde. 

See on stabiilne kindel sari. Ei mingeid erilisi ameerika mägesid ega keerdteesid. Olukorrad ei muutu vastupidiseks välgukiirusel. Aga sellegi poolest on pidevalt põnev lugeda. Mitu kuritegu on korraga käsil ja peab jälgima, kummast on hetkel juttu, millisel tasemel kumbki on, millise kuriteo tegelased need olid. Mulle hakkab järjest enam see sari meeldima ja kindlasti soovitan lugeda, aga ikka järgemööda, siis on mõned asjad ja tegelased selgemad, kuigi igas raamatus on oma lood ja kuriteod ning suur hulk tegelasi muutub ja seega saab ka eraldi lugeda. 

Selles raamatus tegemist pandeemiaajaga, mis tegelikult ei olnudki nii ammu, aga mis hetkel tundub juba täiesti ununenud minevik olema ning lugemine maskide kandmise - mittekandmise probleemidest, pani nüüd tagant järgi veidi muigama ja meenutama seda pöörast aega. Aga Los Angelese politseis valitseb käegalöömise meeleolu, tiksuda oma tööaeg täis ja teha nii vähe kui võimalik. Renee on muidugi erand, ta ei saa kuidagi enda vahetuse ajal tekkinud kuritegude lahendamist anda edasi teistele, ta peab ikka neid ise uurima, mis sellest, et ta teeb seda oma unetundide arvelt ja vastuseisus ülemustega. Seekord on käsil kaks suuremat kuritegu -  pärast traditsioonilist relvadega paugutamist aastavahetusel, kus autoremonditöökoja omaniku on surmanud kuul, mis kuidagi ei saanud taevast alla kukkuda ja kesköömehed - kaks meest, kes murravad sisse üksikute naiste elamisse ja vägistavad ning vägivallatsevad. Bosch tuleb taas Reneele appi, aga selles raamatus on tema osa veidi tagasihoidlikum kui eelmistes. Või pigem, tal endal ei ole veel ühte uurimist käsil, vaid need, mis ta teeb koos Reneega. 

 

Lenda, kuni sind tiivad kannavad

9./179. Jonathan Livingston Merikajakas

Autor: Richard Bach

Tõlkija: Uno Laht

Kirjastus: Pegasus 2003

69lk./ 2111lk./42689lk.

Ulmekirjanduse väljakutse 2025  november: Kristina Uluots soovitab

Allegooriline jutustus merikajakast Jonathan Livingstonist, kes tahab lennata lendamise enda ilu pärast, mitte vaid selleks, et leida sööki või jõuda magamisasemeni. Raamatu idee on näidata kui tähtis on seada ja otsida elus kõrgemaid eesmärke, isegi siis, kui sinu lähedased su püüdlused hukka mõistavad, sind oma karjast välja viskavad, sind lindpriiks kuulutavad. Kuidas on vaikselt ja pidevalt oma asja ajades lõpuks jõuda selleni, et teised hakkavad sind järgima, et see muutub normaalsuseks. 

Ma elan küll pargi lähedal, kus on niinimetatud kajakasaar - saareke keset veekogu, kus igal kevadel pesitseb sadu kajakaid, aga ma pole kunagi jälginud, kas mõni neist teeb ka ilulendamist või on ikka kõik siin toidujahil või pesakaitsel toimuvad lennud. Raamat oli kiiresti loetav ja selle sinu oli enamat kui vaid sõnad, mis kirjas. Eks alati ole neid, kes elavad mingi kõrgema eesmärgi nimel ja neid, kes "lendavad" vaid söögi ja kodu eesmärgil.